“Tantsud nähtamatus linnas”
Lennukitehas (Hariduse 12a)
Kunst võib olla lakkamatu sundus inimese sees, mis suunab teda otsima
ilu, avastama seda kohtades, kus keegi varem pole seda osanud näha või
leida.
Kunst võib olla ka õnnistus, mis annab sisu olevale; põhjendab inimlikke
vigu, eksirännakuid ja meeleheidet. Traditsioonilisel moel maalimine ulatab
terekäe aastasadade taha, aega mil pilt oli mõistetavam kui tekst ning
lõuend katedraaliks, mida inimvaimuga elama panna. See oli veel aeg, kus
kunst kui suhtlusviis oli püha või vähemasti selle poole püüdlev.
Miks siiski jätkata sel moel kõnelemist 21. sajandil, kui arvutite abil on info
tootmine ja töötlemine lihtsam ning kiirem kui kunagi varem?
Inimenergia on spetsiifiline, iga joon ja pintslitõmme on kordumatu.
Laseeriv maalitehnika on eriliselt andestamatu, kattes juba valminud
värvikihid lakiga, peab kunstnik igas oma otsuses olema lõplikult kindel.
Kord juba loodut ei saa tagasi võtta, ei saa enam midagi muuta - nagu
eluski, kus kord juba sündinut väärata ei saa.
Siin näitusel nähtavad kaks maalide seeriat kõnelevad kihtidena inimesse
ladestunud linnadest. Linn kui inimkonna arhitektuurne- ja metafüüsiline
vormiotsing peegeldab alati püüdlusi kaotatud paradiisi poole. Loodu saab
alguse ideest, linn aga inimestest, kes temas elavad. Sümbiootiline suhe
elava ning mateeria vahel on tabamatu nagu aegki, kuid kas päriselt ikka
on? Vahel harva nagu muinasjuttudes, avanevad peidetud uksed, tõusevad
üles maa alla vajunud lossid ning lühikeseks ajaks on meil võimalik
kohtuda, millegi väärtusliku ja varjatuga.
Näitust toetab Maitseelamused OÜ
Kunst võib olla lakkamatu sundus inimese sees, mis suunab teda otsima
ilu, avastama seda kohtades, kus keegi varem pole seda osanud näha või
leida.
Kunst võib olla ka õnnistus, mis annab sisu olevale; põhjendab inimlikke
vigu, eksirännakuid ja meeleheidet. Traditsioonilisel moel maalimine ulatab
terekäe aastasadade taha, aega mil pilt oli mõistetavam kui tekst ning
lõuend katedraaliks, mida inimvaimuga elama panna. See oli veel aeg, kus
kunst kui suhtlusviis oli püha või vähemasti selle poole püüdlev.
Miks siiski jätkata sel moel kõnelemist 21. sajandil, kui arvutite abil on info
tootmine ja töötlemine lihtsam ning kiirem kui kunagi varem?
Inimenergia on spetsiifiline, iga joon ja pintslitõmme on kordumatu.
Laseeriv maalitehnika on eriliselt andestamatu, kattes juba valminud
värvikihid lakiga, peab kunstnik igas oma otsuses olema lõplikult kindel.
Kord juba loodut ei saa tagasi võtta, ei saa enam midagi muuta - nagu
eluski, kus kord juba sündinut väärata ei saa.
Siin näitusel nähtavad kaks maalide seeriat kõnelevad kihtidena inimesse
ladestunud linnadest. Linn kui inimkonna arhitektuurne- ja metafüüsiline
vormiotsing peegeldab alati püüdlusi kaotatud paradiisi poole. Loodu saab
alguse ideest, linn aga inimestest, kes temas elavad. Sümbiootiline suhe
elava ning mateeria vahel on tabamatu nagu aegki, kuid kas päriselt ikka
on? Vahel harva nagu muinasjuttudes, avanevad peidetud uksed, tõusevad
üles maa alla vajunud lossid ning lühikeseks ajaks on meil võimalik
kohtuda, millegi väärtusliku ja varjatuga.
Näitust toetab Maitseelamused OÜ